De Noopeschhouser recke hij,

vä mannijer Etaasch

kuckt väm Betongbalkon a Kond

op datt kleen Hous eraaf.

De Fensterladde se jeross

on wie de Dirr lang zoo,

de Katzeschwanz om Padd firr'm Hous

wääst weil on aller Roh.

»Ein Schandfleck« soon se väm Balkon

säe leewer do Jett Ne-ijes stoon.

Esch seen datt Hous on mengem Droom

om Jäärsche schien alleen,

me-ij Motter waad dann änn der Dirr

se laacht on säät: »Komm heem«!